My Items

I'm a title. ​Click here to edit me.

Kuidas ma elus esimest korda (päriselt) soomes käisin

Kuidas ma elus esimest korda (päriselt) soomes käisin

De facto olen ma ju enna kah Soomes käinud. Lausa kaks korda. Aga Katjanoka sadamast messikeskusesse ja tagasi ei kvalifitseeru minu silmis selleks „päris” Soomes käimiseks. Eks see kõik sai alguse juba kunagi veebruaris või märtsis. Kes seda enam nii täpselt mäletab. Igatahes ühe Karujänesega peetud telefonivestluse käigus avaldasin arvamust, et natuke võiks rinkat (ringrada) nuusutada. Jõuluvana oli toonud mulle uue uhke motika, millel kuupsentimeetreid, njuutonmeetreid ja kilovatte nii, et hoia mütsi kinni! Mingil moel võiks ju neid sihtotstarbeliselt rakendada. Rinka tundus selleks puhuks igati asjakohane. Seda enam, et Karujänes on Soomes rajapäevi korraldatava .org(anisatsiooni) lähedalseisev isik. Ja siis tuli koroona. Mis keeras kogu soomlaste rinkakalendri pea peale. Ja keegi ei julgenud midagi otsustada. Kuni ühel kaunil juunikuu alguse päeval andis KJ teada, et nüüd! MP69 (mitte .org!) korraldab 20. juulil rinkakoolituse. Ja pangu ma ennast kirja või midagi. Sutsu ootamatult see teadaanne muidugi tuli. Seda enam, et keset suve. Aga noh. Samas mõtlesin, et kui ma end nüüd kohe kirja ei pane, siis ma ei teegi seda. Guuglitranslaatori abil leidsin registreerumisvormilt sobilikud lahtrid, täitsin need, tegin ülekande ja olingi pantud. Üks juulikuine laupäev kenasti planeeritud. Ühtäkki, ilma igasuguse ettehoiatamiseta, keset kaunist jaanilaupäeva helistas Karujänes uuesti ja käskis mul kõik käsiloleva kus see ja teine jätta ning ennast arvutisse möllida. Et siis end pisteorg 21. juuli rajapäevale kirja panna. Mingit vastuvaidlemise võimalust ei antud. Igatahes regatud ma sain. Mis tähendas, et juulikuise laupäeva asemel sai terve nädalavahetus sisustatud. Pikalt ei pajata reedesest seiklustevaesest laevasõidust üle lahe ning sellest, kuidas me läbi Helsinki Karujänese residentsi jõudsime. Õhtu veetsime järgmiste päevade plaane tehes. Sõber Karl oli oma tarkuseteradega kõigiti abiks. Mp69 rajakoolituseks oli välja valitud Ahvenisto ringrada. Mis paikneb Hämeenlinna külje all. Hämeenlinna omakorda paikneb ca 100km kaugusel Helsingist pigem põhja kui loode suunas. Enam-vähem poolel teel Tampere Pekka juurde (kes teab, see teab). Igatsugu navigatsioonilahendused pakuvad nimetatud teelõigu läbimiseks paar minutit rohkem, kui üks tund. Nõnda olime laupäeva varavalges õuepeal rivis, kus Veiks meid juba ees ootas.
Vahemärkusena olgu öeldud, et Veiks on sarnaselt Karujänesele soomes resideeruv, oma igapäevase laualesaamiseks ühistranspordivahendit navigeeriv naljamees. Igatahes, kompsud kokku ja kiirteed mööda minema. Karujänes karjus kiivriside vahendusel Veiksi peale, et see oma motika gaasirutska üles otsiks ja seda usinasti painaks. Veiks ei lasnud end sellest liiga segada. Eks ta ole juba pikemalt Soomes olnud kah. Varsti jõudis Karujänes meist nii palju eemale, et kiivriside tema ja meie vahel katkes. Kuna mina sõitsin meie „paraadi” lõpus hoolitsedes selle eest, et keegi kuskile ära ei kaoks või maha ei jääks, ei saanud ma omalt poolt väga palju meie tempo tõstmiseks teha. Vaatamata kõigile jõupingutustele jõudsime veidi enne õiget aega pärale. Ilm kusjuures oli haruldaselt kehva – külm ja niiske. Otse paduvihma ei sadanud, aga selline ligane udutamine kestis pea lõunani. Kuna Hämeenlinna on Ahvenisto ringrajale selga roninud, on müranorm Ahvenistol karm ja seda mõõdetakse piinliku täpsusega. Minu motika puhul ei läinud esimene mõõtmine päris viperusteta – natuke liiga lärmakas oli. Mispeale Karujänes ajas mu motika juurest eemale ja näitas ise, kuidas asi käib. Mõõdeti uuesti ja üllatuseks oli sellel korral müra normis. Kuidas ta seda tegi, jäägu tema teada. Karujänese väitel oli end koolitusele kohale ajanud kogu mp69 raskekahurvägi. Survivali rahvale kindlasti terve joru tuttavaid. Kuna mina polnud enne Soomes käinud, olid minu jaoks tuttavad vaid need näod, kes meie survivalist osa on võtnud. Ehk siis Laura. Kes teab, see teab. Koolitus oli korraldatud nagu koolitus ikka. Osalejad jaotati kolme gruppi. Ühes grupis olid ühe klubi liikmed, teises grupis edasijõudnumad ja kolmandas päris algajad. Iseenesetmõistetavalt olime Veiks ja mina kolmandas grupis. Ehkki Veiks olla varasemalt rajapäevadel käinud. Ja noh, mina ju ka kunagi aastaid tagasi Pärnus. Skeem lihtne, 20 minutit teooriat, 20 minutit praktikat, 20 minutit hingetõmbepausi. Järjekord varieerus vastavalt kujunenud asjaoludele.
Päeva sissejuhatavas osas selgus kurb tõsiasi – rada polnud broneeritud teps mitte terveks päevaks vaid pealelõunani. Kulude kokkuhoid ju nõu. Tundus veidike pügada saamisena. Ahvenisto ringrada on disainitud 8 põhimõttel, mis tähendab, et paremaid ja vasemaid
kurve võiks teoorias olla
samapalju. Visuaalsel
vaatlusel tundub see
teooria ka pädema.
Ametlikult küll kõiki
silmaga nähtavaid
kõverusi kurvideks ei
loeta. Praktikas võib
juhtuda, et 2 järjestikust
kurvi saab sõita üheks
kurviks. Nagu seda ka
mitmel teisel ringrajal
teha saab. Lisaks on
Ahvenisto ringrada
küllalt reljeefsel
maastikul. Osa rajast sõidetakse päri-, osa vastupäeva. Wikipedia ütleb Ahvenisto raja kohta järgmist: pikkus 2840m, maksimaalne kõrguste vahe 32m (umbes nagu üheksakordne maja), laius 9 - 17m ja „Its elevation changes, short or sometimes inexistent run-off areas, and numerous fast bends have led to some to suggest that it is the hardest and most dangerous race track in Finland, or even one of the most challenging in the world”. Mistõttu oli esimest ringi sõites päris karm wau-efekt, et „püha njuutonmeeter, nagu ameerika mäed!”. Tõsi, esimese seti sõitsime „paraadi”, kuni avastati, et üks motikatest on otsustanud oma territooriumi märgistama asuda ning rajale sortsu õli lasknud. Järgnes rajalt ära sõit ja motikate ülevaatus. Märgistajaks osutus üks Triumph Street Triple. Ilmselt on see kivi pigem motika hooldaja kui ehitaja kapsaaeda. Aga natuke langes selle konkreetse mudeli reiting minu silmis. Etteruttavalt võib öelda, et see õlirida seal rajal andis päeva jooksul mitmel korral tunda. Karujänese terav koolitajasilm nägi selle mul sabas sõites ära. Rääkimata mu enda tagumikutundest. Ja ma ju ei sõitnud kiiresti!
Päeva edenedes muutus ilm aina paremaks ja sõit seetõttu mugavamaks ja meeldivamaks. Lõpuks siras päike ja olemine muutus paiguti üpris kuumaks. Loomulikult räägiti teooria osa selges soome keeles, millest minu kõrv häbematult vähe tuttavaid sõnu suutis kinni püüda. Samas kehakeel oli kõigiti arusaadav ja selles mõttes ei paistnud seal küll mitte midagi taolist olema, mida ma poleks varem näinud (loe: kuulnud). Lisaks kehakeelele tarvitati oma jutu näitlikustamiseks kriiti ja muid käepäraseid vahendeid. Muidugi oli mitu asja meeles varasemalt Taneli räägitust. Teised momendid tuletas ka koolitajate kehakeel meelde. Vahepeal tõlkis Karujänes „diagonaalis” koolitajate juttu. Mis andis kinnitust, et nähtud kehakeele ja näitlike õppevahendite tõlgendus osutus paikapidavaks. Tõsisemad tähelepanekud ja õpetussõnad hakkasid tulema peale teist sõidusetti. Eks me oleme Survivali koolitajatena seda küll ja veel kogenud, et enda meelest tehakse ju asju täpselt nii, nagu koolitaja on öelnud. Tegelikult ikka päris nii välja ei tule. Kõrvaltvaataja (loe: „tagasõitja”) kogenud pilk näeb hulga vigu, mis siis pärast sõitu kõik nina alla hõõrutakse ;).
Aeg lendas linnutiivul ja juba tuli selleks päevaks rinkasõidule joone alla tõmmata. Kari neljarattalisi ootas närviliselt oma rajale pääsemise järge. Peale kehakinnitust siirdusime uue väljakutse ehk Alastaro ringraja suunas. Kuna Karujänes jäi mp69 koolitajatega päeva kokku võtma ja tulemusi analüüsima, hakkasime Veiks ja mina vaikses tempos kulgema. Tänu mõnusale ilmale ja rahulikule tempole sain mahti ringi vaadata ja näha, mismoodi see „päris” Soome siis ka välja paistab. Tuleb nentida tõika, et liiga palju üllatusi ei täheldanud. Silma jäi hämmastavalt palju halli värvi maju. Kui nüüd Eestiga võrrelda. Mõttes parafraseerisin Juhan Liivi „...must lagi on meie toal ja meie maja on halli värvi...”. 130km läks nigu niuhti. Enne kohale jõudmist tankisime paagid silmini täis ja soetasime teele jäänud supermarketist produkte õhtu-ja hommikusöögi tarbeks. Supermarketist välja tulles jõudis Karujänes meile järgi, varus omale samuti provianti ning üheskoos siirdusime rajalähedasse mökkisse õhtut veetma. Mökkis ööbimine oli minu jaoks samuti esmakordne. Mitte, et see nüüd olulisel määral oleks Mihklis ööbimisest erinenud. Kui, siis ehk selle poolest, et Mihklis on saun eraldi majas. Samas mökkis jälle ei peeretatud nii valjusti. Karujänes kolis targu oma magamisaseme rõdule, et sellest „melust” veelgi vähem osa saada. Õhtune rutiin käis sissetallatud rada – saun, grill, õlu. Hommik tervitas meid kauni, justkui Navitrolla pildilt pärit ilmaga.
Nagu kõigil radadel, toimus ka Alastarol enne sõitu osalejate briifing. Kes seal kohal polnud, seda rajale ei lastud. Selgitati rajal kehtivat korda, lippude tähendust ning sõidupäeva kava. Seekord oli kogu kamp jaotatud nelja gruppi – eriti kiired, keskkiired, kiired ja eriti aeglased. Meie jälle viimases pundis. Karujänes, kel motika peal koolitaja kleeps, sõitis esiti meie utsitamiseks aeglases grupis. Päeva peale aga tegi mitu setti kiiremate sõitjatega koos. Puhtalt lustimise pärast. Wikipedia andmetel on Alastaro rada 2721m pikk, 12-15m lai ning sõidetakse päripäeva. Mis on 120m jagu lühem, kui Ahvenisto. Kummalisel kombel oli kohapeal vastupidine mujle, ehk Alastaro rada tundus pikem. Millalgi suve teises pooles peeti Alastarol Eesti ringrajasõidu üks etappidest. Peale seda hädaldas üks osalejatest, kelle tulemus kahvatuks jäi, et Alastaro olla pigem selline kardiraja profiiliga, mis tema sõidustiilile hästi ei sobivat. Jäin mina siis mõttes Alastaro ja Aravete rada võrdlema. Mitte, et ma nüüd mingi hull rjaekspert oleks, aga pigem kumas tolle sõitja jutust läbi „viinamarjad on hapud” alatoon. Territooriumi märgistamisega läks jälle kuidagi nii, et kellegi motikal oli seda kangesti teha vaja. Mistõttu pandi kogu sõit seisma, kuni rajale absorbenti külvati ja see siis ka mingil määral kokku pühiti. Aega kulus selle kõige peale üsnatäpselt nii palju, et esimene sett jäi meil sõitmata. Kuna sõidu ajad olid sisuliselt kivvi raiutud ehk rohelise paberi peale välja prinditud, ei hakanud selle pisiasja pärast keegi õiglust jalule seadma ega sõidu aegu ümber arvutama. Lihtsalt shit häppening. Päev edenes vaheldumisi sõites, arutades ja lõõpides. Kuni Veiks oli sunnitud punuma panema, et õigeks ajaks laevale jõuda. Keset päeva peeti maha väike improviseeritud rinkavõistlus. Ütleme nii, et need kiired vennad olid ikka päris kiired! Jälgisime võistlust tribüünilt, nagu viksid ja viisakad pealtvaatajad muise ja mullu. Kuna kiired vennad väga ilmekalt ette näitasid, kuidas „peab”, panin mõned silma jäänud momendid trajektoori osas omale kõrva taha. Noh et pärast ise sõites hea võtta oleks. Osaliselt vist isegi õnnestus, ehkki kui kiiver peas, on kõrva tagant midagi kätte saada päris keeruline. Eks kõrvalt vaadates tunduvadki asjad alati lihtsamad, kui ise tehes. Rohke värske õhk ning mentaalne ja füüsiline koormus tegid oma töö, mistõttu jätsin mina oma viimase seti sõitmata. Selle asemel pakkisime asjad kokku, seadsime motikad tagasi maanteesõidu konditsiooni ja võtsime suuna Karujänese residentsile. Esimese kolmandiku sõitsime mööda väga „ussitavat”, samas maalilist teed, kus oli võimalus päeva jooksul õpitut tavaliikluses katsetada. Kurnatuse tõttu see mul liiga eeskujulikult ei õnnestunud. Ja noh, eks ma olen muidu ka selline pigem aeglasemat sorti liikleja. Veel hulganisti kauneid vaateid, lisaks hulganisti Soome kiirteed ja kohal me olimegi. Parasjagu päikeseloojanguks.
Laevapiletid olid esmaspäeva keskpäevaks, mistõttu polnud kuskile kiiret. Veid muljetamist, Karli pajatusi ja unemaale. Tuleb tunnistada, et ega ma oma „jõulukingiga” suve esimeses pooles liiga palju polnud jõudnud tutvust teha. Need paar tuhat km, mis selleks ajaks läbi olid sõidetud, jäid enamasti sirgetele teedele. Tõsi, mitmeid kordi sai ka Tudulinna-Rannapungerja lõiku edasi-tagasi nühitud, aga kokkuvõttes oli seda ikka häbematult vähe. Nüüd rajal läks julgelt esimene pool päeva arusaamisele, mis asjanduse see kuramuse Jõuluvana mulle tõi. Sett setilt hakkas väike ettekujutus asjast tekkima.
Muidugi oli suur osa Audrus õpitust kuskile sügavamate ajukäärude vahele peitu pugenud. Kõrgemate ajukäärude vahel on aga tavaliikluses vajalikud oskused-teadmised. Viimased domineerisid pikalt esimeste üle. Ehk kurvi trajektoorid kippusid ikka nii minema, et kurvi lõpuks kenasti „omas sõidureas” tagasi oleks. Teoorias on ju kõik ilus, et võid ja tegelikult peadki kasutama kogu raja laiust, aga kui „veeretama hakkad”, töötavad ikka sügavalt juurdunud harjumused tugevamalt. Jupp aega sai endaga võideldud, et hambad ristis suuremaid poognaid võtta. Pühapäeva pealelõunal hakkas see isegi mingil määral välja tulema. Vist. Teatud mõttes täiesti uus teema – käiguga pidurdamine. Mitte, et ma seda varasemalt poleks praktiseerinud. Igapäevases liikluses kogu aeg, kuigi mitte nii intensiivselt. Eelmine kord käisin rinkal Honda NC-ga (teate küll see invaliidi versioon, DCT kastiga noh) ja see ei pidurdanud käiguga märkimisväärselt. Omaense tarkusest lasi see siduri läbi libisema, et juht mingi lollusega hakkama ei saaks ja end käiguga pidurdades kummuli ei keeraks. Või misiganes loogika see ka ei olnud. Igatahes vaatamata anti-hopping sidurile pidurdab Multistrada käiguga väga agressiivselt. Kui sinna juurde sõrmeotsaga esipidurit lisada, on tulemus muljetavaldav. Sidur teeb just täpselt nii palju (või vähe), et tagaratast hüppama ei lase, kuid mitte enam. Nagu alguses mainitud, leidub ringradadel järjestikusi kurve, mida saab ja tubliks tulemuseks lausa peab sõitma ühe kurvina. Nii on see Audrus, Ahvenistol ja ka Alastarol. Kui keegi otse kõrva sosistamas pole või kogu rada kurv-kurvilt kasvõi paberi peal lahti ei seleta, võib taolise järelduseni jõudmine kogenematul sõitjal hulganisti aega võtta. Jah, rajal on ju kenasti näha, milline on peamine sõidutrajektoor, aga kuna radadel liiklevad ka neljarattalised, on see üpris lai. Lisaks võivad neljarattalised kasutada kaherattalistest veidi erinevat trajektoori. Niiet äraarvamine ei pruugi sugugi lihtne olla. Karujänes sõitis mul küll mitmel puhul ees, sundides kehakeele ja roppude käemärkide abil mul tema sõidujoont hoidma, aga või see siis kohe meelde jäi ehk välja tuli. Eriti olukorras, kus kõik-kõik on uus! Nagu öeldud, lõpuks hakkas vist natuke tulema ka. Rõhk on jällegi sõnal „vist”.
Ega ma kõiki õpetussõnu, eriti neid, mis puudutas lõua kõrgemale tõstmist, lõpuni tõsiselt võtnud. Kuni polnud sellekohast tõsetusmaterjali näinud. Tõestusmaterjal juuresoleva pildi näol sai avalikuks paar nädalat peale sõitu. Mis oli ilmselgelt tolle hetke kontekstis veidi hilja. See tarkusetera on nüüd kõrva taha pandud ja edaspidi püüan nimetatud momenti kohusetundlikumalt järgida. Ahvenisto päev oli tegelikult üks paras virr-varr ja kirju-mirju. Kõiki asju oli „liiga”. Liiga uus, liiga vihmane, liiga intensiivne, liiga rongis sõit, liiga suur kõrguste vahe, liiga keeruline rada, liiga- liiga-liiga. Maa oli kah liiga jääs ja kärss liiga kärnas. Rääkimata liiga segavatest munadest. Alastarol oli kuidagi mitte nii intensiivne. Rohkem oli „oma sõidu sõitmise” tunne. Rohkem oli aega mõelda ja analüüsida ja ehk ka katsetada. Ega ma käinud ju ühel või teisel rajal päriselt kiiresti sõitmas või piire kompamas. Ikka motikat tundma õppimas, ennast leidmas ja avastamas, uusi muljeid ja kogemusi saamas. Rohkem teisi vaatamas ja vähem ennast näitamas. Varasemast Taneli koolitusest oli meeles, et kiirus tuleb madalal hoida. Püüdsin sellest teadmiset ka lähtuda. Aga sirgetel kippus ikka vahepeal kiirus päris suureks. Kaua sa hing jaksad töristada poolekildist stardisirget ja pikka lauget tagakurvi teise käiguga! Karujänes oli paaril korral platsis, tõi mind nö maa peale tagasi ja tõmbas sellele kihutamisel kriipsu peale. Ja õige kah! Sisuliselt kasutasin mõlemal päeval vaid teist käiku. Teise päeva pealelõunal hakkasime Karujänese mahitusel mõlemad Veiksiga kurvist välja kiirendama. Esmalt väga ettevaatlikult, hiljem veidi agressiivsemalt. Täiesti uudne tunne tekkis! Millalgi tulevikus peab seda veelgi katsetama. Ja siis ehk juba koos kurvi sisse pidurdamisega. Sisetunne ütleb, et kiired sõitjad justnimelt nõnda teevadki. Veiks rääkis vahepeal midagi ringiajast. Keegi soome neiu olla Karujänesele sama kurtnud, et ei tea, kuidas seda ringiaega ikka vähemaks saaks. Mulle omale jäi küll mulje, et meie ringiaegu oleks võinud vabalt seinakellaga mõõta. Ja see tundus väga viimase järgu tähtsusega asi olema, millele antud oskuste ja teadmiste juures tähelepanu pöörata. Kokkuvõtteks võib öelda, et igati kordaläinud nädalavahetus oli! Seltskond oli meeldiv – sai lõõpida ja tarkuseteri. Ilm oli valdavalt siiski soosiv. Uusi kogemusi lisandus kuhjaga. Nüüd jääb vaid loota, et äkki järgmisel suvel on võimalus seda korrata, ehk isegi reohkem, kui ühel nädalavahetusel. Äkki paneme pundi kokku ja lähme nagu üks mees Soome rinkat nühkima?