„Lähis-Ida.... sõda, enesetaputerroristid...” Kas tõesti arvad nii? Kui jah, siis nüüd on küll viimane hetk, et süveneda korraks sellesse, mida me oma 25-päevasel elamusterohkel motomatkal Süüriasse ja Jordaaniasse tähele panime. Allpool oleme teemade kaupa kirjeldanud neid elamusi, mis meile enam kui 12 000-kilomeetrisel matkal osaks said. Ehk mõtled veel ümber...?
 
 
 
 
 
Inimesed
 
Selleks, et aru saada, kes on süürlaste jaoks kõige olulisem isik, ei pea ringi liikudes pikalt pead murdma – piiripunkt, tankla, teeäärne kiosk, kesklinna rekaamtahvel – kõigilt vaatab vastu Süüria president. Tema pilti võis sageli kaunistamas näha ka sõiduautode tagaklaase. Kui riiki sisenedes viisaformaalsuste täitmise kõrvalt piiriametnikega riigipeast juttu tegime, saime teada, et rahvas armastab oma presidenti väga, kuna viimane on väga tark ja haritud mees – olla ta ju nii oma hariduse kui abikaasa Ühendkuningriigist saanud.
 
Ehkki nii Süüria kui Jordaania on islamimaade kohta näiteks Iraaniga võrreldes vägagi vabameelne (naised ei pea ennast pearättide ja lohvakate hõlstide alla peitma, piisab ka sellest, kui õlad ja põlved on kaetud; kohalikud lauljatarid võtavad oma plaadiümbristel, muide, napis rõivastuses selliseid poose, mis meie kultuuriruumis vabalt vähemalt erootika alla klassifitseeruks) ja igasugustele Lääne mõjutustele suhteliselt avatud (sellisel hulgal võltsitud Armani, Gucci ja Dolce&Gabbana kaupa kui süürlaste seljas polnud me kunagi näinud), teatakse välismaailma kohta siiski väga vähe, ja nii tekitab väiksema turistivoolavusega kohtades välismaalase nägemine parajat elevust, ning ilmselt seda enam, kui turist on saabunud mürakal mootorrattal (meie sõiduriista üleolek kohalikust riistvarast sai mitmel korral selget tunnistust, kui kohalikud tahtsid meiega kangesti kaupa teha, st meie „sakslane” nende „hiinlase” või koguni „hiinlaste” vastu vahetada (kaup jäi siiski katki, kuna teine pool ei olnud nõus meile vastutasuks kümmet „hiinlast” loovutama ;))).
  
Iga väiksemgi peatumine tõi endaga kaasa rahvasumma kogunemise tulnukate ümber – tagasihoidlikumad lõid kohe pilgu maha, kui neile otsa vaatasid, julgemad tegid endale rahva seast meie juurde teed, et kätt suruda ja „hello!” öelda, muidu tühjavõitu sööklad täitusid meie saabudes nobedalt uudistavate kohalikega – vähegi tundlikumal reisisellil võib see tekitada tõelise staarikompleksi! Sellest, et väga tihti tehakse võõrale ettepanek tulla kohaliku koju tema perega teed jooma, ei maksa üldse rääkidagi – lihtsalt nii vähe on siin Lääne turiste. Üldine inglise keele oskus on siin muidugi kehvapoolne – on küll neid, kes räägivad ja saavad päris hästi aru (sh beduiinid, kelle jaoks on turismist kaamlikasvatuse kõrval saanud sissetulekuallikas number üks), ent enamuse sõnavara piirdub sõnaühenditega a la „Welcome Syria“, „Hello mister“ ja „No problem“ – mis ei tähenda siiski, et probleemi pole – inimesed on heatahtlikud ja soovivad aidata, aga nad lihtsalt ei saa aru, mida teine tahab.
 
Elu-Olu
 
Vaatamata sellele, et olime Türgis saanud liikluskutuuri mõttes päris korraliku karastuse, tekkis sealmail mootorrattal liigeldes taas vene ruleti tunne – eriti võimsa elamuse pakkus meile esimese teelõigu, Türgi-Süüria piiri äärest end islami kultuuri pealinnaks nimetavasse Alepposse viiva maantee läbimine õhtupimeduses – vähe sellest, et tee enda kvaliteet ei kannatanud suuremat kriitikat, liikus sellel igasugust kontingenti, alustades eri värvides vilkuvate neoontuledega veoautodest ja lõpetades päris ilma tuledeta sõitvate võrridega, mõned enesetapjalikud jalakäijad sekka.  Suuna näitamisest ei teadnud neist mõistagi midagi ei esimesed, teised, ega kolmandad. Paras kaos ühesõnaga. Päevavalguses  ja –kuumuses jäi adrenaliin lahjemaks, kuna siis võimaldas nägemismeel vähemalt paremini kogu tohuvabohu registreerida – näiteks seda, kuidas ühesuunalisel tänaval toimub liikluspolitseiniku silme all suvasuunaline liiklus, või kuidas kiirteel (!) keegi sulle vastu tuleb. Ja nii iga päev! Liikluspolitsei (leitav igal nurgal ja ristmikul – kui meil ka nii palju politseinikke linna peal oleks, ei julgeks vist keegi iialgi liiklusseadust rikkuda) on liikluses toimuvat vaadates meie mõistes ikka täiesti apaatne – vahel harva võis menti vilistamas kuulda, ent sedagi vist ainult liikluse reguleerimiseks. Kohaliku politsei raadiovastuvõtjad teevad, muide, hästi armsat Star-Wars’i heli.
 „Ramadan!” Ehkki meie seedesüsteemid olid Süüriasse ja Jordaaniasse jõudmise ajaks juba enam-vähem ümber häälestunud reisiaegsesse kaootilisse töörežiimi, ei tahtnud meie silmad moslemite paastukuu algades päris uskuda, et tõepoolest kõik toidukohad (kui väga vähesed, turismi sihtpunktides olevad restoranid välja arvata) on päevasel ajal suletud. Ramadani ajal ei tohtivat usklikud päeval midagi süüa ega juua, isegi neelatada mitte, kuid niipea kui päike on loojunud ja Allahi silm enam pimedas ei seleta, võib pidu alata! Restorani uksed avatakse ja näljane rahvamass hõivab kõik lauad. Kelneritel on käed-jalad äkitselt niivõrd tööd täis, et meie tellitud road sõna otseses mõttes lendavad lauale.
 
Mida siis kohalik sööb? Pea igas toidukohas võib saada kebab’i, kusjuures tundub, et niipalju kui on erinevaid sööklaid-restorane, nii palju on kebab’il ka variatsioone – meie saime maitsta erineva maitsestusega lamba-, looma- ja kanakebab’i (neist esimene oli ilmselgelt kõige populaarsem, üleüldse süüakse palju lambaliha), mille juurde tuuakse reeglina leib (sõltuvalt kohast erinev) ja paras kuhi värsket salatit, teinekord ka friikartulid, oliivid ja mezze, kohalike eelroogade valik. Päris huvitavaks leiuks oli meie jaoks hummus – kikerhernestest ja seesamiseemnetest valmistatud pasta, mis passis imehästi leiva peale määrida. Toidud olid alati maitsvad ning portsjonid reeglina vaatamata päevasele nälgimisele (khm, paastumisele!) parajalt pirakad – kuid sealses kultuuris pidavatki olema viisakas natuke toitu taldrikule jätta... Vaatamata sellele, et  süüa toodi lauale kuhjaga, oli pärast ikkagi soov midagi magusat hamba alla pista. Sestap oli meil ainult hea meel, kui Homsi linnas (Süüria) pärast söögikohast väljumist meile lausa tänavale kahvli otsa torgatud kohalik maius järele toodi. Millega täpselt tegemist oli, seda me lõpuks välja ei mõistatanudki, kuid kindlasti kuulusid koostisesse manna, roosivesi ja pistaatsiapähklid. Viimasteta ei kujutakski vist ühtegi sealset magusrooga ette – neid pannakse ohtralt nii küpsetistesse, jäätisesse kui marmelaadikommidesse. Soovijad võivad saagikoristusajal Süüriasse sattudes neid aga ka suuremate teede äärde oma letid paigutanud kaupmeeste käest osta – värskelt korjatud pistaatsiapähklid tunneb ära neid ümbritseva kahkjasroosa naha järgi.
 
Kui nüüd jookidest rääkida, siis islamimaades on alkoholi tarvitamine mõistagi keelatud, küll aga pakub iga söögikoht kokakoolat (kui me muidu väldime seda keemiakokteili, siis kohapealsed peadpööritavad temperatuurid tingisid selle külma joogi ohtra ületarbimise), teed ja kohvi. Mitte harjumuspärast, muidugi. Teed juuakse seal ohtralt magustatuna väikestest teeklaasidest, mõnikord pannakse sellesse ka piparmünti, nii et sellel on, võiks öelda, köhakommi maitse. Veelgi huvitavama maitseelamuse saime Jordaanias Wadi Rum’i kõrbes ööpimeduses koos beduiinidega lõkke ääres teed mekkides – sel oli lausa suitsulõhn juures! Kohvi all mõistetakse seal aga eelkõige türgi kohvi, mis silma järgi hinnates koosneb ühest osast kohvipurust ja ühest osast veest – efekt saabub vägagi espresso! Sageli on kohvile lisatud kardemoni, mis annab joogile elegantse maitsenüansi.
 
Varemed
 
Et Süüria ja Jordaania kuulusid omal ajal Rooma impeeriumi koosseisu, leiab neist riikidest rohkesti tollest ajast pärit varemeid. Ühtedena tuntumatest võib nimetada Bosra (Süüria) ja Jerash’i (Jordaania) linna. Mõlemad mängisid tähtsat rolli nabatealaste kuningriigis, kuni see 106. aastal roomlaste poolt vallutati. Viimane tõi nendele linnadele aga kaasa senisest veelgi suurema jõukuse. Nii võibki kummastki leida ehedaid Rooma ehituskultuuri näiteid – nii peetakse Bosra amfiteatrit maailma üheks paremini säilinud tolle ajastu teatritest, Jerash on aga tuntud imperaator Hadrianuse auks ehitatud triumfikaare ning ovaalse kujuga foorumi ja sellest alguse saava cardo maximus’e (tolleaegse linna peatänav, mida ääristas umbes viissada sammast) poolest. Hästi säilinud tolleaegseid ehitisi leiab mujaltki – külastasime ka Bosra lähistel asuvat Qanawat’i, mis sai samuti omal ajal nautida Rooma kaubanduslinna staatusega kaasnevaid privileege.
 
Süüria ja Jordaania valitsus on sealsetele vaatamisväärsustele kehtestanud päris kobeda piletihinna, mis on välisturistide jaoks kohalike omast mõistetavalt kordi kõrgem. Kõige enam pidime me oma rahakotte kergendama aga iidse Nabatea kuningriigi kunagise pealinna Petra (kreeka keeles tähendab see kaljut) sissepääsu eest, päevapilet maksis 21 dinaari. Viimane avastati arheoloogide poolt alles 19. sajandil (seni elasid selles looduslikult isoleeritud linnas beduiinid, kes hoidsid selle olemasolu kiivalt saladuses) ning on tuntuks saanud liivakivisse tahutud hoonete (tempel, klooster, hauakambrid) poolest, kuid sealtki võib leida roomlastest jäänud amfiteatri varemed. Arvatakse, et tänaseks on iidsest linnast välja kaevatud umbes 5%, kuid see ei takista sinna voolamast turistide horde, kelle rohkus ei lase linna majesteetlikkusel just ülemäära mõjule pääseda. Veel väärib äramainimist siiditeel paiknenud Palmyra. Et tegemist on oaasiga, mis asub keset Süüria kõrbe, tähendas see tollal suurt strateegilist eelist – kaubandusest saadi suurt tulu ning see võimaldas püstitada suursuguseid ehitisi. Kui Palmyrast sai Rooma koloonia, kasvas jõukus veelgi. Linn on tolleaegses ajaloos oluline selle poolest, et selle tugeva iseloomu poolest tuntud valitsejanna Zenobia otsustas Rooma ülemvõimu alt vabaneda ning asus sellele kuulunud alasid vallutama – ta jõudis koguni Egiptusesse, enne kui imperaator Aurelius ta alistas, millele järgnes Palmyra allakäik.
 
Kokkuvõttes võib öelda, et erinevad Rooma ajast jäänud varemed on üpriski sarnased, mõni paremini, mõni halvemini säilinud. Lisaks sammastele ja templitele võib kummaski riigis leida eri ajajärkudest pärinevaid kindlusi.
 
Loodus
 
Kuna Süüria ja Jordaania asuvad Lähis-Idas, on sealne loodus mõistetavalt meie omast väga erinev. Siit-sealt võib küll leida mõnusalt lõhnavaid männisalusid, ent üldiselt on taimestik rasketest ilmastiku- ja pinnasetingimustest sõltuvalt suhteliselt kesine – suurema osa nende riikide pindalast on enda alla võtnud erisugused kõrbemaastikud. Korralikke vihmasadusid esineb ainult talvel, kui isegi kõrbes võib näha õitsemas lilli. Muul ajal aga valitseb põud ja kuumus – isegi septembrikuus on päevasel ajal sooja 35 kraadi ringis. Sellistes tingimustes peavad vastu vaid üksikud taimeliigid – Aleppost Palmyrasse viivat teed ääristavas kruusakõrbes nägime vaid kiduraid kaktuselisi (mõni liivaterade vahelt turritav kuivanud okaskera ei olnud suurem kui 1 cm). Mõnedel veekoguäärsetel aladel ning oaasides kasvatatakse siiski oliive ja datleid, mis on sealse toidukultuuri lahutamatuks osaks.
 
Üheks meeldejäävamaks elamuseks oli meie jaoks ööpäevane külaskäik neliveoga sõidukis Wadi Rum’i kõrbesse Jordaanias, mis on tuntud huvitavate liivakivist kaljumoodustiste poolest. Seal, üsna Saudi Araabia piiri ääres asub ka Jordaania kõrgeim tipp Umm Adaami (1830 m), mida me ka vallutada püüdsime, kuni hirm päikesepiste ja/või kuumarabanduse ees meid siiski mäest alla tagasi sundis ronima (info täielikkuse huvides olgu siiski öeldud, et kaks meie „ekspeditsiooni“ liikmetest jõudsid tipule päris lähedale). Päev otsa kõrbes seigelnuna oli meeldiv vahetult enne päikeseloojangut jõuda beduiinide laagrisse, et siis mõne aja pärast lasta gaasipõleti paistel mahlasel oahautisel kana ja riisiga hea maitsta. Et skorpionide ja madude hooaeg olla juba läbi olnud, otsustasime ööbida otse lageda taeva all. Beduiinide kitsekarvast kootud telgist said välja lohistatud madratsid ja tekid, ning tähevaatlus võiski alata. Mitte kunagi varem polnud me taevas näinud nii palju tähti!!! Hommikul, enne päikesetõusu hämaras ärgates tekitas absoluutne vaikus ning ümberringi kaootiliselt kõrguvad salapärastes värvitoonides kaljumoodustised unenäolise illusiooni. Kogu oma ekstreemsuses ja üksilduses jäi Wadi Rum meie mälestustesse paigana, kuhu tahaks veel tagasi pöörduda…
 
Vähem lummava, kuid siiski huvitava elamuse pakkus meile Surnumeri – eemalt paistis see meile väikese sinise „lapikesena“ , kuid mida sügavamale orgu me laskusime, seda suuremaks see muutus. Pealtnäha on tegemist täitsa tavalise järvega, ent jutud (ja loomulikult ka pildid) sellest, kuidas inimesed lainetel lebades lehti loevad osutusid sulatõeks – rinnuni vees olles enam seista ei saa, sest üleslükkejõud lükkab jalad sujuvalt veepinnale (vee tihedus on selles maakera madalaimas punktis asuvas soolajärves inimese tihedusest suurem). Kõhuli ujuda ka mitte – lõpuks vehid lihtsalt jalgadega õhus. Mainimist väärib siin muidugi tõsiasi, et vesi on tulisoolane, nii et kui see suhu või silma peaks sattuma, on kuri karjas. Kel aga siiski soov päriselt supelda, see võib suunduda Jordaania kõige lõunapoolsemasse linna Aqabasse, mis asub Punase mere ääres. End kuurortlinnana esitlev asula ise meile erilist muljet ei jätnud (potentsiaali muidugi on, kui võtta arvesse, kui palju seal hetkel ehitatakse), kuid korallide vaatamiseks kõlbab küll.
 
Tahaks ka minna...?
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Lähis-Ida
<- vajuta, et mängida valikut Lähis-Ida muusikast