EMMK logo Eesti Motomatkajate Klubi - Estonian Touring MC Mootorratta pilt
  alumine logo osa
Klubi KlubiUudised UudisedMotomatkamine MotomatkamineKontakt Kontakt
motosygis (6).JPG
Motomatkamine
Esileht Esileht
Uudised Uudised
Klubi Klubi
Motomatkamine Motomatkamine
- - - - - - -
MotoSurvival MotoSurvival
MotoSügis MotoSügis
Talvekas Talvekas
Esileht arrow Motomatkamine arrow Ajalugu arrow Berliini Tähesõit
Olümpia Tähesõit Mootorratastele 1936

1936 Eesti esimene motomatkaaruanne
Olümpia Tähesõit Mootorratastele

Ajakiri “Auto” 1936
Autor Harri Pärkma

Rahvusvahelise mootorratturite klubide liidu (Federation Internationale des Clubs Motocyclistes, lüh. F.I.C.M.) korralduse toimus käesoleval aastal esmakordselt rahvusvaheline tähesõit mootorratastele “Olümpia mootorrataste tähesõit 1936” nimetuse all. 

Kuna korraldajate soovil nimetatud tähesõitu taheti siduda Berliinis toimuva olümpiaadiga, siis usaldati sõidu läbiviimine seks puhuks Saksa Mootorspordi Liidule. Viimane läkitas kutsed tähesõidust osavõtuks kõigile F.I.C.M.’i kuluvaile Rahvuslikele mootorratturite ühinguile. Eestis saabus kutse kohalikule U.M.N.’ile – Eesti Mootorspordiklubile, kes võttis kutse kohe tõsisele kaalumisele.

Ennekõike selgitati osavõtutingimused ja võiduväljavaated. F.I.C.M.’i poolt oli pandud välja tähesõidu võitjale nn. rahvusvaheline tähesõidu trofee, rändkarikas. Võitjaks võis tulla parimalt auhinnastatud rahvuslik mootorratturite ühing. Auhinnatamine pidi toimuva valemi põhjal, kus oli otsustandvaks Berliini Avusele (tähesõidu sihtkoht) saabunud teatud rahvuslikust klubist masinate arv, mootorrataste arv sama klubi koduriigis 1. jaan. 1936. a. ja selle riigi pealinna kaugus kilomeetrites Berliinist. Kuna väljavaated soodsaks platseerumiseks tähesõidust osavõtvate rahvuste peres olid olemas, siis E.M.S.K. otsustas osavõtu jaatavalt.

Tähesõidust Eesti meeskonda kuuluvate osavõtjaina olid registreeritud: Harri Pärkma (meeskonna juht), Oskar Veldemann, Villiam Hennok, Johannes Tomson, Harald Perten (külgvankris kaassõitjana Sumberg), Reinhold Idnurm, Savel Kletski (külgvankris A. Schagal), Robert Maalberg, Johannes Mannert (külgvankris E. Kert), Verner Põlts, Jack Suidt, Voldemar Tomasov (kõlgvankris pr. A. Tomasov), Alfred Valter, - kõik 13 sõitjat Eesti Mootorspordiklubist ja pr. Agnessa Männi – Eesti Motoklubist. Mitteametlikult oli lubatud teha kaasa sõitu Tallinnast Berliini spordireporteril H. Nõmmikul (Veldemanni kaasasõitjana ja pikamaajooksjal Martinil (Maalbergi kaasasõitjana).

Kuna sõit toimus meeskonna-sõiduna, kus juhiseks põhimõte “üks kõigi eest, kõik ühe eest”, millest tingituna iga üksiku sõitja äpardus teel tähendas peatust ja ajakulu kogu meeskonnale, tuli startimise aeg valida küllalt varajane, jättes küllaldaselt aega varuks. Berliini Avusel’le tuli jõuda 30. juulil 1936 kella 12 ja 18 vahel.

Esimesena ja üksikuna asus teele pr. A. Männi reedel 24. juulil kell 14.30, kuna ta ütles mitte suutvat vastu panna muu meeskonna tempole. Tema ühinemine järeletulijatega oli nähtud ette juba Läti piires, enne Riiga jõudmist.

Start siia jäänud 13-le toimus laupäeval 25. juulil kell 6 varahommikul Laial tän. EMSK ruumide ees. Stardivalmis oli 12 masinat. Puudus H. Perten, kes polnud jõudnud lõpetada oma sõiduki korrastamist ja lubas seepärast hiljem järele sõites meeskonnaga Riias ühineda. Rohkearvuliselt kohale ilmunud omaste, tuttavate ja paljude spordihuviliste õnne- ja edu-soovidest saadetuna algas ligi 1400-km teekond kell 6.30 kindlaksmääratud rivi korras, ees soolomasinad, alates meeskonna juhi, nende ridade kirjutajaga, siis Veldemann, Hennok, Tomson j.t. Lõpuks startisid külgvankritega masinad ja kogu rivi lõppes “doktor” Kletski “punase risti” ja Mannerti “parandustöökojaga”. Päevakavana tuli õhtuks jätta selja taha 400 km ja jõuda Riiga. Küsimuses oli, milla ja kellel äpardub esimesena?

Vastus ei lasknudki end kaua oodata. Äpardus veel enne, kui kadusid Tallinna tornid. Juba 15. kilomeetril oli Veldemann osanud leida esimese naela oma masina tagarattasse ja rivil tuli peatuda. Jõudes peatuspaika selgus, et parem lugu polnud ka minugagi. Aukudest rikas Pääsküla tee oli ka minu sõiduki tagaratta kummid “läbi põrutanud”: tõtt öelda päris õigel ajal, sest mitme masina ühekorraga “Mannert, Tomson & Ko” töökotta andes võis aega kokku hoida.

Kuigi Hennok, Tomson ja teised juba ette arvestasid, mitmendal kilomeetril “pigisse istumise” järjekord nendeni jõuab ja mitmendal päeval Riiga jõutakse, läks edasisõit, mis algas kella kaheksa paiku, ladusasti ning 2-tunnise sõidu järgi meeskond “maandus õnnelikult” Pärnus “Endla” ees. Siin supellinna uudishimulikel avanes võimalus näha külalistena “isehakanud neegreid”: rivis-sõit tolmusel teel oli teinud oma töö meeskonna nägudel.

Lühike peatus einestamiseks ja edasisõit piiri suunas jätkus ülevas meeleolus. Laatre tollipunktis ületati piir umbes kell 13. Algas teeoludelt raskem etapp, Läti piirilt Volmarini, kus teekatteks sageli lahtine liiv. Siin, Rujene (Ruhja) läheduses, tuli “Mannert & Ko’l” teistkordselt tegevusse asuda: esimese “läti naela” leidjana esitles end Põlts. Kuumas päikesepaistes kulus Põltsi sõiduki korrastamiseks tervelt 2 tundi. Edasi järgnes juba viperusteta sõit Volmarist Cesise (Võnnu) kaudu Riiga, kuhu jõuti kella 19 paiku.

Mitukümmend kilomeetrit enne Riiat tuli ette võtta vastu esimesi tervitusi Läti mootorsportlasilt. Riia eel ootas meid ka ettesõitnud pr. Männi. Läti Mootorratturite Kluni (Latvijas Motociklistu Biedriba) avarais ruumes leidsime esimese öökorteri meeskonnale ja masinaile. Pesemine, puhastamine, klaas teed võileibadega vastuvõtjalt läti klubilt, väike ringkäik linna ja eriti riialasist kiidetud “piimarestorani”, kus öeldi kõik söögid-joogid (ka õlu) piima päritoluga olevat, siis lühike uinak klubiruumesse toodud värskeil õlgedel -  ja oligi käes päikesepaistene pühapäeva-hommik. Masinate korrastamise ajal jõudis järele “tähesõitjate sabana” Perten kaasasõitja Sumbergiga: sõit oli läinud äpardusteta, ainult uni vaevas. Korrastanud masinad, võidi kell 9.30 asuda teele teise päeva etapiks: Riiga – Königsberg 380 km.

Sõit Riiast Läti-Leedu piirini Meitene juures Jelgava kaudu möödus ladusalt. Rohkem ettenähtust kulus aega piiri ületamisel. Esiteks varustuti seal Leedust läbisõiduks vajalise bensiiniga, loobudes kavatsusest Leedus tankida, nimelt põhjusel, et bensiin Leedus, samuti kui Lätiski on piiritusega segatud, kuid hinnalt veel kallim (meie rahas 60-70 senti liiter läti 50 sendi vastu). Tankimisel selgus muuseas, et meeskonna kartus “läti bensini” vastu oli täiel määral põhjendatud: mõni tilk kurikuulsat läti vedelikku, sattunud valamisel Kletski värskelt võõbatud masina paagile, kõrvaldas sellelt silmapilkselt vastse värvi!

Teiseks tuli hankida piirilähedasest Leedu linnast Janskist viisad Leedust läbisõiduks Nõmmikule ja Martinile, kes eksliku informatiooni puhul olid jätnud viisad hankimata. Alles paaritunnise peatuse möödudes võis alta läbisõit Leedust. Märkimisväärseks sel teekonnal oli “maailma kõige hullem” munakivi sillutis Janski linnas: liikuda sai jalakäija kiirusega, masina hüpates ühelt kivilt teisele. Ent isegi sellise ettevaatuse juures suutsid kivid Suidti masinal kummid läbi põrutada, mis tingis pooletunnise peatuse linna serval.

Kümmekond kilomeetrit edasi sõites jõuti järele veel kord ette sõitnud pr. Männile: ka teda oli tabanud sel teekonnal esimene “pigi” – leedu nael õhukummisse. Viimase masina korrastamise ajal saabus äkiline muutus ilmastikus. Kadus päike, üle lageda maastiku tormas liivaselt maanteelt valusalt näkku paiskav tuulehoog ning sellele järgnes äikesevihm. Vihm saatis meeskonda kogu matkal läbi Leedu, raskendades märgatavalt edasijõudmist. Mõte vihmavarjust tuli peast kihutada ja asendada vaid lootusega, et eks eespool paistab päike!

Vihmavalingute all läbistasime Schauli linna. Seal karistas Kletski oma masinalt saadud “müksuga” üht purujoobnult sõiduteel taaruvat ja meid kaikaga ähvardavat leedulast. Järgneval peatusel Kelmes avastati auk Hennoki sõiduki õhukummis, mis jällegi põhjustas “Mannerti töökoja” tööle rakendamise. Edasisõit Leedus piirilinna Tilsitini läks õnnetusteta sõitjate ja masinate juures. Ainult vihastumist oli põhjalikult, eriti rivi eesotsas, Kohapealsed leedulased olid end põhapäeva puhul näiliselt eranditult “ülevasse tujju” seadnud ja liikudes kes võrdlemisi kitsast, poriga kummaltki poolt palistatud maanteed laiadel kahehobuse vankritel ei mõelnudki meile anda möödapääsuks teed. Alles Tilsitisse jõudmisel võisime kergemalt hingata: seda vääris tervete kontidega pääsemine “suurimast korralagedusest manatee-liiklemise alal”. Vahepeal oli saabunud õhtune hämarus.

Käinud läbi Leedu- ja Saksa-poolse passi- ja tollikontrolli ja varustanud end viimasel poolel hinnalt ja puhtuselt meile vastuvõetava kütteainega, võisime sõitu Tilsit-Königsberg alustada veidi enne kella 22 pilkases pimeduses. Sõit mööda puudest palistatud asfalteeritud maanteed järjest juba 13 tundi jalul olnud meeskonnale oli pingutavalt raske, kuid ühtlasi ununematult ilus: kujutletagu vaid, kuis 14 tähesõidumasinat öö vaikust ja pimedust läbistavad kõigi mootorite põrinal ja prožektorite kiirgades.

Öine 120 km.line teekond Tilsit-Königsberg ei möödunud õnnetusteta. Avaristiks osutus esmalt Tomasovi masin, veidi hiljem juhtus aga jua tõsisem õnnetus Põltsi ja Maalbergiga. Põlts, pimestatud vastusõitva auto allalaskmata tuledest, vähendas sõidukiirust. Seda märkas järelsõitev Maalberg liig hilja selleks, et jõuda pidurdada. Tekkis kokkupõrge, millest märgatavalt kannatada said mõlema masinad ja põrutatuks osutus Põlts. Järelejõudnud “ränd-töökojale” maksis see öine avarii 2 pikka tunud ränka tööd.

Königsbergi jõudsime kella 2 paiku öösel vastu 27-dat juulit. Pigutatuna kohaliku autoklubi kaasabil ühiskoterisse ja jätnud selja taha 2 päevaga ligi 2/3 üldisest sõidumaast, näis võimalik olevat lubada meeskonnale ühepäevane puhkus, nii et edasisõitu oleks alustatud teisipäeval 28. juuli hommikul. Selle teadmisega uinuti koidu eel.

Üllatus ebameeldivad mõttes saabus hommikul, kui meeskonna juhtkond tegi visiidi kohaliku autoklubi büroosse, et avaldada tänu öökorteri eest. Klubi asjaajaja, kes ütles end olevat tähesõidu kohapealse kontrollpunkti juhataja, teatas, et kuisoovime tähesõidu võitmiseks vajalikke punkte saada, tuleb meil läbistada veel rida neid ja neid kontrollpunkte. Määruste kohaselt olevat võimalik samal päeval, s.t. 27. juulil, läbistada veel üks kontrolpunkt lisaks Königsbergile, ja edasi jällegi igapäev üks punkt, kusjuures läbistatavate kontrollpunktide vahemaa pidi olema üle 250 km.

Uskumatu seletus ja jalustrabav üllatus! Olime ju tähesõidu korraldajatelt nõudnud täpseid määrustikke ja need oma teada ka saanud, kuid neid polnud sõnagu sunduslikest kontrollpunktidest ja võidupunktide kogumise võimalusest meeskonda Saksamaad mööda sõidutades. Avaldasime pahameelt sellise sõidukorralduse suhtes, kuid parata polnud enam midagi.

Kui meid informeeriv vanahärra meile käsitamiseks andis mööda Saksamaad laialipillatud kontrollpunktide skeemi ja kategooriliselt kinnitas, et iga kontrollpunkti läbistamine tähendab ühe sõiduki juures 250 võidupunkti, oli otsus edasitegutsemiseks küps: tuli niiöelda “tühistada kõik puhkuseload” ja asuda ajaviitmatult teele. Vähe sellest, et meeskonnal poolväsinult ja hädavajaliselt korrastatud masinail tuli uuesti sadulaisse istuda. Nüüd ähvardasid Eesti meeskonda sellised vastased, keda seni polnud põhjust arvestada. Näiteks hollandlased, oma 44-liikmelise meeskonnaga, kellel võimalus oli üheainsa päevaga 3 korda niipalju võidupunkte koguda kui meie 14-nest sõidukist koosneval esindusel.

Masinate korrastamine ja tankimine riisus omajagu aega ja alles keskpäeva paiku võidi alustada liikumist 100 km eemal asetseva Elbingi suunas, et võimalikult veel enne kela 18 jõuda Danzigit ja Poola koridori läbistades Königsbergist enam kui 300 km kaugusesse kontrollpunkti Stolpmündes. Juba Elbingisse saabumisel oli selge, et soov jõuda kella 18-neks Stolpmündesse jab teostamatuks, ja uueks sihis seati jõuda samal päeval võimalikult lähedale kontrollpunktile.

Kuigi meeskonna edasiliikumises nimetamisväärseid takitusi ei olnud, röövis kallist aega priirikontroll. Esmalt Saksamaa-Danzig, siis oma mängupõrguga kuulsakssaanud Zoppoti juures Danzig-Poola, ja lõpuks, kui õhtuhämaruses olime selja taha jätnud poolakate uhkuse Gdynia ja Poola koridori, Poola-Saksamaa.

Jõudnud viimasesse Saksa-poolsesse piiripunkti vihmase õhtu pimeduses ja kannatanud omal nahal ennenägematut pisiasjadesse tungivat ja tervelt 3 tundi nõudvat passi- ja tollikontrolli, oli kõigile selge, et võõrast ümbrusest ja käsutadaoleva valuuta nappusest tingituna soojast õhtusöögist ja pehmest sängist unistamine on varajane. Tühja kõhtu toideti eht eesti poiste humoriga ja seda jätkus kogu meeskonnale.

Kuid ka kõigil patusemail leidub oma kaitseingel, miks siis mitte meile. Nii see juhtuski, et teretulnud sõbraks osutus keegi Zoppotist tulev ja lähemasse saksa linna Lauenburgi ruttav kõrge politseiülem. Viimase eestkostmisel leidsime öökorteri, sooja õhtusöögi ja järgmisel hommikul napi, saiast ja kohvist koosneva hommikueine, mis meile kõrge eestkostja mõjuvõimule vaatamata läks maksma “ainult” 6 riigimarka isikult.

Teisipäeval, 28. juuli hommikul, jätkus sõit üle Stolpi linna merekuurorti Stolpmündesse, kus läbistasime kontrollpunkti. Ka siin puhuti ametiisikute poolt juba Königsbergis kuuldud juttu kontrollpunktide sunduslikkusest ja soovitati järgmisena valida Swinemünde. Alustasime kohe edasisõitu nimetatud suunas Rügenwalde, Köslini, Kolbergi, Treptowi, Cammini ja Wollini kaudu. Sõita tuli esialgu saksa olude seisukohalt harjumatut teed: aukudest üsna rikas kruusasillutis ja asulate vahel munakivid. Sõitu raskendas veel vihmasadu. Neis oludes juhtus esimene, võiks öelda “verine” kukkumine. Lendajaks olin seekord ise.

Sissesõit kurvilisel teel asulasse, risttee, teenäitaja tulp, mis edasisõiduks dikteerib järsult vasakule ärakeerava tee, vihma all libedaks tõmbunud munakivid ja külavaheline kõnts,  - sellest piisas, et keha kümmekond meetrit küljeli-sõitu. Järgnes esmane abi “doktor” Kletskilt mulle ja purustatud laternaga ninf kõverdunud jalaraudadega sõidukile “Mannert, Tomson & Ko” lendav-töökoja poolt.

Vast poole tunni möödudes võis edasiõit endises korras jätkuda. Varstisel peatusel ja kohalikus “jahimeeste-klubis” lõunastamisel (esimene ja ühtlasi ka viimane soe lõunasöök teel Tallinn-Berliin!) võisime sell epäeva tähelepanuväärsusena veenduda sakslaste viimistletud dressuuri-oskuses: mitte ainult sakslane ise, vaid ka tema roheline papagoi on ära õppinud “käe” etteajamise ja “Heil Hitler!” hüüdmise.

Saabunud kell 21 Swinemündesse, ööbinud kõlavanimelises meremeestkõrtsi meenutavas “Hotel Kaiserhof’is”, täitnud meeskonna kõhud õhtul ja hommikul märja teevee ja kuiva saiaga nind masinate “kered” reporter Nõmmiku, krõbisevate registermarkade eest hangitud vuliseva kütteainega, võisime alustada teekonda järgmisesse kontrollpunkti – eestlasile vanust aegadest tuttavasse Lübecki.

Lübeckis leidsime phe kohaliku autoklubi tegelase lahkel kaasabil öömaja sealse töölismaja saalis. Parkettpõrandal, lähedase haigla ladust kiires korras hangitud naftaliinist lõhnavate tekkide vahel võisime jälle korraks oma puruväsinud konte välja sirutada. Ajanäitaja pea all, “führeri” portree peakohal seinal rippumas, nii uinuti seal, kust hommikul kella 6 paiku pidi algama häire.

Hommikul kerge kehakinnitus, masinate korrastamine, meeskond sadulasse, ainsa “rahamehe” Nõmmiku panka sõidutamine, uued krõbisevad registermargad, viimaste kiires korras vahetamine kütteaine vastu ja lõpuks kontrollpunkti saabumine kell ¾ 9. Kella ¼ 10-neks toimetati “telefoni teel” kojale seni suletud kontroll-punkti asjaajaja. Täideti registreerimislehed ja napilt emme kl. 10 algas tähesõidu viimane etapp: Lübeck – Ratzeburg – Schwerin Ludwigslust – Grabow – Perleberg – Kyritz – Pessin – Nauen – Berlin, kokku 285 km.

Sel viimasel etapil juhtus vähe märkimisväärset. “Vanajumal” oli jälle kord eestane ja kilomeetrite neelamine toimus väjhimagi viperuseta. Esimene peatus ja kuivast leivast koosneva “lõunasöögi” kugistamine oli poolel teel Berliini. Järgmine peatus meeskonna ja masinate korrastamiseks tehti kümmekond kilomeetrit enne sihtkohta. Siis läks uuesti lahti ja varsti ilmus nähtavale paremal käel nn. Raadiotorn, mille kõrval pidi asetsema meie sihtkoht – Avuse ringtee.

Ajanäitaja osutas 15.30, kui Eesti meeskond sõidukite mürisedes Avuse väravaisse kogunenud rahvamurrust tervitatuna sihtkohta saabus. Olime saabunud sihtkohta, jättes tervelt 2 ½ tundi aega reserve, sest finiš oli saabujaile avatud kuni kella 18-ni. Tähesõidu korraldavasse toimkonda kuuluvate, pruuni kroonulikke mundreid kandvate ametiisikute juhatusel rivistasime oma sõidukid ja peale tervituste ärakuulamist jäädvustati meid koos vastuvõtjatega fotoplaadile. Juba kuuldus korraldajate suust, kuigi algul mitteametlikult, et nad võitvat Eesti meeskonda õnnitleda mootorratturite –tähesõidu võitjaina. Õnnitlema tulid ka meist varemsaabunutest kaks Läti meeskonda kuuluvat mootorratturit. Oli küikjal teisigi, kes kaugest põhjast saabunuid ja oma isiklikku sitkust ja püsivust tõestanud eestlasile ruttasid tervitusi lausuma ja kätt pigistama. Ainukesed, kellele meie saabumine ei näinud rõõmu tegevat, olid luksemburglased oma 10-liikmelise meeskonnaga. Nagu kohapeal selgus, olid luksemburglased end pidanud kindlaiks tähesõidu võitjaiks, olles startinud pisi-riigist küllalt rohkearvulise meeskonnaga. Nüüd tulid äkki neile senitundmatud eestlased ja trumpasid luksemburglaste saavutuse tublisti üle!

Järgnes I Olümpia tähesõidu mälestusesemete väljajagamine ja edasi pakuti samas Avuse restorani rõdul esimest ja ühtalsi ka viimast saksa “külakosti”, mis koosnes tassikesest kohtvist, võileivakesest, klaasist vermutist ja 10 sigaretist. Järgmistena saabusid sihtkohta poolakate 15-liikmeline meeskond, hommandlased ja teised. Kella 18-neks, mil suleti finiš, oli saabunus hollandlasi 42, poolakaid 15, eestlasi 14, luksemburglasi 10, mujalt vähem.

Peale kella 18 teatati esimesed kokkuvõtted tagajärgedest, muigi veelkord “mitteametlikult”. Nüüd selgus Eesti meeskonna üllatav ülekaal. Olümpia mootorratturite-tähesõidu võitjaks kuulutati Eesti meeskond 15 727,6 punktiga. Teisele kohale tulid luksemburglased 2 610,2 punktiga. Järgnesid Läti, Poola, Hollandi jt. Ühtlasi teatati, et ametlik tagajärgede kuulutamise ja auhindade jagamine võitjaile toimub Kuningaplatsil Krolli pidusaalides esmaspäeval 3. augustil kell 21, kuhu paluti võidukat Eesti meeskonda kindlasti ilmuda.

Pole tarvidust mainida, et meeskonna meeleolubaromeeter üle hulga aja osutas jällegi rõõmu- ja lootusrikast kõrgrõhkkonna seisu. Ununesid silmapilkselt selja taha jäetud päevade raskused, sest kõrge siht oli teenitult saavutatud.

Õhtune hämarus laskus suurlinnale, kuis meeskons jällegi harjunud rivikorras, teel asus ühiskorteri poole, mis asetses 20 km kaugusel kesklinnast. Teel kasutalisem võimalust tutvuneda kiires korras Olümpia staadioni kolossaalsete ehitusega ja läkitasime Tallinna poole telegrammi võiduteatega. Oli juba pime, kui saabusime Spandau eeslinnas metsaäärsesse öökorterisse, mis asetses restorani Karlslust ruumikates ühiskorteriks sisustatud suvesaalides. Järgnes 4-päevane paigalseis, mida kasutati sõidukite põhjalikuks korrastamiseks ja Berliiniga tutvunemiseks.

Esmaspäeval, 3. augusti õhtul andis peale vastavate tseremoniaalide sooritamist ja tagajärgede ametlikku väljakuulutamist Rahvusvahelise Mootorratturite Klubide Liidu esimees Eesti meeskonnale üle tähesõidu rahvusvahelise ränd-trofee, suure kunstipärase hõbekarika marmoralusel. Auhindade jagamine ja võitjate austamine algas hilinemisega ja venis ebatavaliselt pikale, nii et teele öökorteri suunas võisime asudaalles öösel kella 1 paiku. Kuna kavas oli tagasisõidu alustamine juba järgneval varahommikul ja Berliin-Tallinna teel läbistamine 3 päevaga, siis polnud aega enam magamisele mõtelda, vaid tuli peale tunniajalist uinakult alustada sõidu ettevalimistustega.

Koduteele asusime teispäeval, 4. augusti hommikul kella 6 paiku ja seadsime sihiks veel samaks õhtuks Königsbergi jõuda. Esimesed 100 km jäid õnnelikult selja taha. Läbistasime Küstrini linna suunaga Landsbergile. Ootamatult hakkas “streikima” Tomasovi NSU. Selgitati rike süüteseadeldises ja kõrvaldati see esialgu oma abistajatega. Rahulik edasisõit ei kestnud siiski pikalt. Läbistanud Friedebergi, Woldenbergi ja Schloppe saabusime Deutchkrone linna ja siin selgus, et tõrkjas NSU ei taha enam omal jõul kaasa tulla. Õmbruskonnas polnud väljavaateid uute süüteseadeldise osade hankimiseks, kuigi NSu on päritolult saksa masin. Ei jäänud üle muud, kui Tomasov oma NSU’l tuli võtta järgemööda Mannerti ja Kletski sleppi.

Päris väänkaelaks osutunud NSU korduv parandamine oli nõudnud tundidepikkusekt kallist aega ja kui meeskond Schlochau juures Saksa-Poola piirile saabus, laskus male pime vihmane öö. Polnud parata. Tuli matta kavatsus jõuda päeva sihtkohta Königsbergi ja otsida öökorterit piiriäärses Poola linnas Chojnices. Siinses hotellis Urban saime suhteliselt vähese raha eest esmakordselt oma teekonnal korraliku ja maitsva sooja õhtueine ja öömaja, mis meeskonna päeva ebaõnnest langetatud meeleolu jälle vajalisse kõrgusse aitas tõsta.

Uus mure algas järgneval hommikul, kui “meistrid” korduvalt Tomasovi NSU juure pidid asuma. Veelkors katsuti masinale “hääled sisse ajada” ja näis juba korraks, et see võtab “aru pähe”. Kohe selgus aga kõigi kurvastuseks, et ainult ajutiseks. Uuesti võeti sõiduk sleppi ja selliselt läbistasime Poola koridori ning Danzigi tipu Dirschau-marienburgi vahel, jätkates sõitu Elbingisse, kuhu saabusime päeval kella 14 paiku.

Marienburg-Elbingi-vahelisel etapil vihmast libedaks muutnud asfaldil katsetati üle hulga aja muidu juba ununema kippuvat nn. Sõitu küljeli masinal või lihtkeeles kukkumist. Libisesid Põlts, Idnurm ja Kletski, viimane seekord ka soolomasinal, olles kavalerlikult “välja vahetanud” puruväsinud pr. Männi, kes sõitis nüüd Schagali poolt juhitava masian külgvankris. Libisemise tagajärjes: kriimustused meestel ja sõidukitel, kuid ei midagi tõsisemat.

Elbing osutus esimeseks saksa linnaks meie teekonnal, kus leidsime Bosch-süüteseadeldiste spetsiaaltöökoja ja ühtalsi vahetamisel kuuluvad osad NSU masinasse. Sõiduki korrastamiseks kulus siiski aega tundidepikkuselt ja kui jälle kõigi masinate tervise ja oma jõu juures olles sõitu Königsbergi suunas võisime alustada, näitas ajanäitaja juba 7. õhtutundi.

Kui saabusime Königsbergi, oli jälle pime ning ei jäänud muud üle, kui otsisime linnas üles juba sinna sissesõidul tuttavaks saanus öömaja. Meeskonna meeleolubaromeeter näitas jälle madalseisu: tagasisõidu esimese päeva kava, maha sõita etapp Berliin-Königsberg, olime suutnud katta vaid teise päeva hilisõhtuks, mis tähendas ilmselt seda, et meie enne 7. augusti õhtut ettekvatsetud 6. augusti asemele Tallinna ei jõua. Königsbergis öökorteri otsimisel tabas meid järjekordne “üllatus”. Selgus, et ühikorter, kus Berliini sõidul öömaja leidsime, oli enne meie tulekut terveni teistele välja üüritud. Kõik katsed leida öömaja mujalt ebaõnnestusid ja väljavaated lagedal tänaval ööbimiseks üha suurenesid. Lõpuks, kui oli saabunud kesköötund ja eelpool nimetatud ühiskorteri juures asetseva einelaua ruum külalistest tühjenes, rääkisime permehele augu pähe ja saime tasku-kohase tasu eest loa samas restoraniruumis toolidel-pinkidel ööbimiseks. Lisaks sellele veel klaasi kuuma teed, mis asendas ühtlasi nii lõuna- kui õhtusöögi sel päeval.

Järgnes neljapäev. 6. august, misl varahommikul alustatud etapp Königsberg- Tilsit möödus viperusteta. Leedu poolele tervitati meid jalamaid tugevate vihmavalingutega, samuti nagu sinnasõidul. Lepituse ja tuju paranemise tõi siiski odav ja tubli lõunasöök Tauroggenis. Edasi läbistati Leedu territoorium seiklusteta, ilma et selle all oleks kannatanud sealsed kahe- ja neljajalgsed.

Leedu-Läti piirilt, kuhu saabusime kella 18 paiku, andsime endast esimest elumärki Tallinnasse telefoni teel. Videviku linnale laskudes saabusime Riiga. Kohaliku mootorspordi klubi tegelaste kaasabil täitsime sõidukite paagid vaid äärmise vajaduse ulatuses kurikuulsa läti kütteainega. Kui olime leidnud veel öökorteri kohaliku KNMÜ ruumes, selgus, et kümmekond kilomeetrit enne Riiat oli Kletski, kes veelkord riskeeris pr. Männi sõidukil sõita, teiskordselt kukkunud, nüüd aga juba end tõsisemalt põlvest ja mujal vigastades.Ta oli kihutanud peale äkitselt ettehüpanud koerale. Kletskil tuli edasisõitu jätkata juba külgvankris.

7. augusti päevakava – etapi Riia-Tallinn läbistamine – algas homikul kella 7 paiku ja ajanäitaja osutas veidi üle 11 kui viperusteta piiripunkti jõudsime. Ootasime piiripunkti avalmist 12-ni. Eestipoolses Laatri toillipunktis tervitasid meid esimesed kodumaalased – vastutulelikud ja alati heatujulised piirivalvurid. Neilt saime lugeda üle hulga aja esimesi kodumaisei ajalehti, kust meeldiva üllatusena selgus, et kodus oli meist tehtud päris “päevakangelased”, ning et kavatsusel olevat mingi suurejooneline vastuvõtt!

Telefoni teel teatasime Tallinna, et loodame saabuda kohale kelle 17-18 paiku ja alustasime sõitu uuesti armsaks ja kuidagi imekoduseks saanud Eesti pinnal, kus puudub küll sile asphalt, kuid selle asemel ootab sõitjat meeldiv vaheldus metsade, põldude, kinkude ja orgude vahel lookleva tuttava kruusatee kujul. Pärnu eel oli vastu saabunud esimesi ametlikke tervitajaid. Meid ootas Eesti Mootorspordiklubi esimees K. Särgava, temaga kaasa E. Glaudan abikaasaga ja E. Neuhof fotoaparaadiga. Lühike tervitus ja tugev käepigistus kõigile võitjaile ning sellele järgnes sissesõit Pärnu peatusega Endla teatrimaja ees. Hiljem korraldus Endlas tubli lõunasöök, nüüd juba vastuvõtjate kostitusel ja kulul.

Sõidul Pärnu-Tallinn tabas meid tugev vihmahoog, mis seni korrashoitud sõidukid ja sõitjad paksu porikorraga aitas katta. Ladusat edasijõudmist pidurdasidka nüüd viimasel minutil meid tagaajanud õnnetused: Märjamaa aleviku vahele saabunult kukus pr. Männi, kes veelkord oli katset teinud oma kukkumiste poolest kuulsaks saanud sõidukit isiklikult taltsutada ja sihtkohta juhtida. Kannatada sai nii sõitja kui sõiduk, õnneks mitte liiga tõsiselt. Smas Märjamaa vahel tuli minul teistkordselt kogu sõidu vältel parandada oma sõiduki “läbipõrutamisest” purunenud tagaratta sisekummi. Õnne  polnud ka Pertenil ja lõpuks Schagalil, kes poolhaiget Kletskit koju juhtis, ja ka vanameistril Mannertil. Lõpuks siiski sõitjad ja sõidukid, olgugi et mõned neist slepis, saabusid rivis Sauele, kus I olümpia-mootorratturite-tähesõidu võitjate pidulikuks vastuvõtuks oli kogunenud enam kui tuhat mootorspordihuvilist. Ei puudunud isegi auväravad ja tervitused mõrtsuva orkestriga. Mis kõik selle järele sündis, kuidas aurivis tagasi kodulinna saabuti jne. jne., selle kirjeldamiseks pole enam paika siinkohal, ses kõik see peaks olema sama tuttav nii vastuvõtjaile kui vastuvõetuile.

Ligikaudu kuu aega hiljem, napilt enne Suursõitu 1936, saabus Tallinna ka Eesti tähesõitjailt võidetud rändkarikas – rahvusvaheline trofee, mille kaitsmiseks ja tagasivõitmiseks 1937. a. Eesti mootorsportlasil tuleb rakendada oma parim tahe ja võimed.


Artikkel Urmas Kauniste kogust


Veel artikleid Berliini Tähesõidust:

Naine, kes osales Berliini tähesõidul